Kai Koppel sündis 7. augustil 1952. a. Tallinnas, tuntud maalija ning graafiku Evald Okase peres. Tema õde Mari Roosvalt on maalija, vend Jüri Okas - arhitekt, kes on tegutsenud ka kujutava kunstnikuna. Aastail 1959–70 õppis Kai Koppel Tallinna 46. Keskkoolis. Kunstihariduse omandas ta aastail 1970–75 Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis (praegu Eesti Kunstiakadeemia) klaasehistöö erialal. Aastail 1976–81 oli ta Laste Kunstikooli õpetaja, alates 1981. a. tegutseb vabakunstnikuna. Näitustel esinemist alustas ta 1975. a., 1984. a. astus Eesti Kunstnike Liitu.
Ta on abielus viiuldaja Annes Koppeliga. Nende tütar Üla Koppel on arhitekt, tütar Mara Ljutjuk – maalija.
LOOMING
Kai Koppeli varasemad tööd on ruumilised objektid. Tema tugevast skulpturaalsest tunnetusest kantud looming kätkeb erinevaid plastilisi lahendusi. 1980. aastail äratasid positiivse graveeringuga kristallvormide ning väikeste intiimsete klaaskujude kõrval erilist tähelepanu tema suured vertikaalsed, kohati arhitektoonidena mõjuvad dekoratiivvormid.
Eksperimentaalsus
Kai Koppel on eksperimenteeriva vaimuga kunstnik. Viljakas oli eksperiment Lvovi eksperimentaalses keraamika- ja skulptuurivabrikus, mille ta 1988. a.teoreetiliselt vormistas koos kunstnik-graafiku, ühtaegu insener-elektrooniku Jevgeni Klimoviga. Selles vabrikus oli juba 1983. a.valminud tema esimene suurte värviliste vormide sari. Eksperimentaalse töö nimetus on „Uurimus moodul-reljeefse vormimise põhimõtete kasutamisest klaasist toodete seeria- ja ainutootmisel kinnipuhumise meetodil“ ning selle aruanne on Eesti Rahvusarhiivis (Eesti NSV Kunstifondi arhiivis). Aruandes on kirjeldatud lahtivõetavat moodulvormi, mille elementide paigutust muutes oli võimalik saada lõpmatu arv variante,millest igaühe jaoks oleks muidu pidanud tegema eri vormi; Kai Koppel demonstreeris seda oma vormiseeria najal. Ainukese moodulvormi kasutamine osutus efektiivseks lähedase konstruktiivse ideega toodete seeria loomisel, ühtlasi vähendas see toodete omahinda.
Klaasistuudio
Jäänud muutunud oludes ilma loomevõimalustest klaasitehastes, avasid Kai Koppel ja klaasikunstnik Viivi-Ann Keerdo 1991. a. oma kuumaklaasi stuudio - esimese klaasipuhumisstuudio Eestis. Stuudio klaasiahi on projekteeritud soome klaasikunstnik Mikko Merikallio poolt, ahjutüüp Estomelt 91. Nii see kui järgmised ahjud on kunstnikel ise ehitatud koostöös Mikko Merikallioga. Suurt energiat nõudis klaasistuudio rajamine Tallinna vanalinnas, muinsuskaitsealuses keskaegses Katariina käigus, kus ise restaureeriti ka maja. 1996. a. vanalinna romantilises miljöös Katariina Gildi klaasikojana taasavatud stuudio on populaarne, sest külastajatel on võimalus jälgida klaasipuhumist, vaadata sealsamas väljapanekut ning valida rikkalikust sortimendist meeldiv toode. Kai Koppeli stuudioklaasilegi annab võlu tema eksperimenteerimis- ja improviseerimislust, plastiline vormitunnetus ning julge säravate värvide kasutus.
Rahvusvahelised kuuma klaasi sümpoosiumid Haapsalus
2003. a. avati Haapsalus Evald Okase Muuseum – eramuuseum, mille tegevust korraldab kunstniku perekond. Evald Okase loomingu tutvustamise kõrval hõlmab muuseumi tegevus maist septembrini erinevaid kaasaegse kunsti valdkondi. Kai Koppeli olulisimaks panuseks sellesse on muuseumi asutamisest saadik rahvusvaheliste kuuma klaasi sümpoosiumide korraldamine avatud klaasiahjuga stuudios muuseumi õuel, kus saab luua suuri skulpturaalseid vorme. Sümpoosiumid kestavad ühe nädala ning päädivad näitusega selle kestel valminud töödest muuseumi ruumes. Loominguline õhkkond ja mereäärse väikelinna idülliline miljöö on sümpoosiumidele kokku toonud arvukalt kunstnikke Kanadast Jaapanini ning kujundanud omalaadse sõpruskonnagi. Haapsalu kuuma klaasi päevadel on oluline osa eesti klaasikunsti tänases arengus ja ka Kai Koppeli loomingus – Haapsalu vabaõhustuudios on olnud tal võimalik uuesti eksperimenteerida suuremas skaalas ja seal on loodud viimaste aastate monumentaalsed näitusetööd.